Rännulise rõõmsad riimid

Mulle meeldib kodumaa. Mulle meeldib ta loodus. Mulle meeldib ta vaheduvus. Mulle meeldivad ta inimesed. Ma soovin, kodumaa, et teaksid kuis hoida kurssi, et püsti jääks tormides, et ei keeraks miskit vussi. Ma soovin, et su loodus, õitseks, kannaks vilja, et rahvas oskaks hoida, ei teeks nii paju kurja. Ma soovin, et su valitud või isetrügind suulikud, vaataks ikka kaugele, ei mõtleks vaid enda maugule.. Ma soovin, et Su noored oleks julged, oleks vaprad. Et nad mõtleks, mis tähtis, ei jookseks  nagu lambad. Ma soovin, et oleskid armuline ja annaksid südikust. Emadele, isadele kannatlikkust ja lastele kuulekust. Ma soovin, et Sa hoiaksid, maad, mis on Püha, et su põli kestaks kaua, et Su rahvas oleks oma.

Me olime siirad, me olime lapsed, sõprust hoidsime kiivalt ja kandsime patse. Kõrvuti koolipingis, meil meeldis matemaatika. Koos käsitöö ringis, lemmik Enrique´ga. Järsku Sina said suureks, aga mina jäin lapseks. Kogu maailm sa uueks ja sõprus vaid katseks. Nii ongi vist elus, et palju on neid, kes Sind natuke muudavad, kas tahad või ei. Võib olla selle pärast, et olid esimene sõber, eristub muust kärast, kallis mälestuskõver. Minu jaoks kaunis, on mälestus see. Tekkind naljakas igatsus, Sind kohata veel.

Sa olid nääpsuke Mari, Sa olid kange kui lõvi ja küllaltki vali. Nüüd sust saanud on naine, selline õrn ja malbe. Selles olemises tõuse, selles olemises lange. Õnneks kõigeks selleks, Sa ju piisavalt kange. Ja Sinust sai ema. Rohkem lõviema kui inimeseema. Sa oskad hästi hoida ja hellalt armastada. Ära kindlasti karda, vahel natuke komistada. Ära karda kui naisena, vahel ei oska, näiteks õigel hetkel leevendada tuska. Sest terve pika elu, me tegelikult armastust, õpime rõõmus ja valus. Kiirem see, kel rohkem tarmukust. Ära karda kui emana, halb on päev ja tegelt ilmaaegu tõstad häält. Sest homme jälle päikene ja vaata, Sul nii armsad väiksesed. Ära karda, mis iganes raskus Sul teel. ROAR tee vihaselt ja lükka see eest.