Imeline, "imelik" inimene
Mõnikord imeliselt, ägedalt julge, teinekord imelikult, naljakalt arg. Julge, kui kedagi kaitsma peab või ütlema midagi eriti head. Arg, kui ennast võiks armastada või kenale noormehele naeratada. Mõnikord, kui pole päris õnnelik, arvab isegi, et on natuke imelik. Eriti siis kui Taevas on vait, hetkeks hägune tundub elamise point. Ta vahest üldse ei usugi, ei jõuaks mõni temata kuhugi. Ilma tema olemasoluta, ilma tema naeru ja rõõmuta. Ilma tema tabava, naljaka sõnata, ilma eeskujuliku loomaarmastuseta. Ilma edasikanduva vabaduse tundeta, sest elu võiks sagemini olla mureta. Ta minu elufilmi tähtis tegelane, see imeline, "imelik" inimene.